Julgus vahetada eriala

Jälle hommik. Jälle tööle. Jälle see igav arvuti taga istumine. Jälle need nõmedad tööülesanded. Kuna see kõik ükskord lõpeb?!

Tuttavad mõtted? Või rääkis just Su sõber midagi sellist?

Miks ma teen seda tööd?

Alustame algusest. Gümnaasiumi lõpp, ülikooliõpingud, diplom taskus ja kohe tööle. Elagu iseseisev elu! Palju toredaid aastaid õpitud erialal. Ühel hommikul ärkad ja saad aru, et elul võiks olla veel midagi pakkuda, midagi mis ka aastaid hiljem jälle silma särama paneks. Pole just väga palju neid sõpru-tuttavaid, kelle eluteest tead, et nad ülikoolist väljudes vanaduspensionini sama tööd teevad, sellega ka väga rahul on ja muid väljundeid oma elus ei otsi. Tavapärane tööelu mudel on: kas ülikoolist õpitud erialal x aastaid töötades, sest sellest erialast tead sa kõike ja oled selles hea, või alustad tööd ettevõttes, mille pakkumine oli sellel hetkel enam-vähem ja noh, nii on lihtsalt jäänud. Kui koolitustel, loengutes või kohtumistel küsin, et miks te teete seda tööd, mida te just praegu teete, siis need on kaks kõige rohkem mainitud põhjust. Alati on ka keegi, kes ütleb, et teeb seda tööd vaid raha pärast.

Kas ma pean just seda tööd tegema?

Kui Sa oled juhtumisi just see, kes põhjendab oma töökoha valikut sellega, et see on olnud pragmaatiline otsus ja raha on oluline, siis mis on olnud põhjus selle valiku taga. Raha on muidugi oluline, selles ei kahtle meist keegi, aga mis veel? Pragmaatilisi töökoha valikuid tehes kujuneb see enamasti ajutiseks lahenduseks ning võimaluste paranedes valitakse ikka midagi südamelähedasemat ja rohkem tööalast eneseteostust pakkuvat. Viimastel aastatel tähtsustavad tööotsijad just sisemist rahulolu ja „sära silmas“ töötamise vajadust. Tööandjad on seda ka järjest rohkem mõistma hakanud, et tuim töörügamine ei ole enam atraktiivne ning pakutakse võimalusi arenemiseks ja isikliku karjääritee loomiseks. Sisemine rahulolu on kindlasti üks peamisi põhjuseid ka nende jaoks, kes ühel hetkel oma tööelus muutusi soovivad sisse viia, see on esmane tõuge oma valikute üle arutlemisel ja uute võimaluste otsima hakkamisel.

Mis siis, kui pead alustama jälle nullist?

1. Lugu. Sattusin hiljuti kohvilauas arutlema ühe tuttava karjääritee üle. Aastaid oma valdkonnas hea ja nõutud spetsialist on ootamatult ajale jalgu jäänud ja päevatöölt koondatud, üsna väikeses kogukonnas ja piiratud töökohtadega piirkonnas töötuna juba mitu kuud „ripakil“. Uusi väljavaateid pole ja ükskõik mida ka nagu ei taha. Tema lähikondsed aga muretsevad, sest temast on saanud põhjuseotsija, et mitte tööle minna.

2. Lugu. Aastaid tagasi kiirelt ja head karjääriteed liikunud naine on kolme lapsega järjest kodus olnud 10 aastat. Viimasest töökohast ammu „paberid välja võtnud“ ja nüüd ametlikult kodune. Päevased kohustused kvalifitseeruvad kategooriasse lapsed lasteaeda-kooli, poe ring, lapsed trenni ja huvikooli, koju süüa tegema. Tavapärane perega koos teatrisse ja kinno piletite muretsemine, nädalavahetuse ühised toimetamised samuti tema initsieerida. Paljud lastega koju jäänud naised tunnevad siin ennast ilmselt ära. Ühel hetkel aga tahaks ehk sellest oravrattast välja, et ammust igatsust hea ja ägeda töökoha järgi kuidagi vaigistada tööellu naasmisega. Aegajalt abikaasa esitatud küsimus, et mida sa oma eluga teha mõtled, paneb tööturul ringi vaatama, aga pole nagu midagi, mis hinge võbelema paneks.
Kuidas siit väljapääs leida ja kes ulataks abikäe? Võluvitsa muidugi pole. Oskused, mis 20, 15 ja 10 aastat tagasi olid olulised, on tänaseks oluliselt teisenenud. Põlvkonna, kelle sünniaasta on viiekümnendad ja kuuekümnendad, teadmised praeguse tööturu vajadustele enam ammu üks-ühele ei vasta. Aga mida siis teha? Kuidas olla endiselt tööturul atraktiivne ja tööandjale väärtustloov?

Millist tööd ma teha tahan?
See on tööotsijate ja karjääriteed muuta soovijate jaoks ilmselt kõige keerulisem küsimus, millele vastata. Vastus sellele küsimusele peitub küsija enda sees, selle ülesse leidmine aga tahab natuke mõtlemist ja analüüsimist.

Vastuse otsimisega peaks alustama sellest, mis olemas on:

  • mida ma siiani teinud olen,
  • milliseid oskusi aastate jooksul omandanud,
  • millist tööprotsessi kõige rohkem nautinud,
  • mis on need töövõtted või ülesanded, mida kohe üldse teha ei taha.
  • mis mul silma särama paneb ja mida päriselt naudin

Analüüsi tegemisel oleks enda oskuste hindamisel vaja minna nii detailseks kui võimalik, sest detailid on need, millest saab kokku panna ilusa mosaiigi. Detailid võiksid siinkohal käsitleda ka seda, kas oled kibe käsi Exceli tabelarvutuses, meeldib sulle projektitöös just aruandlus, oled Sa korrektne dokumentide koostamisel või tead VÕS`i kõige keerulisemaid paragrahve peast. Kui detailid kaardistatud, siis järgmine samm ongi enda jaoks oma soovide sõnastamine – kuhu nende oskuste baasilt edasi minna. Valikuid ongi laias laastus kaks, kas samas valdkonnas edasi või leida täiesti uued teed ja tegemised.

Viimasetel aastatel on väga palju neid, kes põhjusel või teisel on palgatööst loobunud või pidanud loobuma ning uusi võimalusi otsides endale hobis uue elatusallika leidnud. Vaatan ikka esmaspäevaõhtust ETV „Meie inimesed“ saadet ja lihtsalt lust on vaadata endaga rahulolevaid inimesi, kes tunnevad rõõmu millegi südamelähedase tegemisest. Huvitav on sealjuures kuidas keegi oma tee uute põnevate ettevõtmisteni leidnud on – kas juhuse läbi, või just mõne huviala kaudu ettevõtja leiba maitsma hakates. Toredaks üllatuseks oli saade minu endisest kolleegist, kelle igapäevatöö oli varem väga tehniline ja füüsiline, nüüd endale aga hoopis loomingulise väljundi leidis.

Kas ma saan sellega hakkama?

Kõige suurem takistus on hirm. See võib olla hirm uutele võimalustele otsa vaadata ja neist kinni haarata, aga ka teadmatus. Kunagi ju ei tea, kas see on nüüd SEE ja kas oskused on ikka piisavad ja kas kõigest ette võetust jõud üle käib. Kuidas seda paanikanuppu kinni vajutada?

Kui segadus uute valikute tegemisel suur ja teadmatus tuleviku eest silme eest mustaks võtab, siis tasub oma mõtteid ja soove spetsialistiga arutada. Meil Eesti on väga head karjäärinõustajad, kelle töö ongi aidata mõtetes selgust luua oma edasiste karjäärivalikute tegemisel.

Üks segaduse põhjusi on ka sisemine pelgus selle eest, et uusi valikuid tehes loobutakse heast positsioonist, kindlasti sissetulekust, või peab asuma ametinimetuselt „kehvemale“ tööle. Aastaks 2017 ei ole ametinimetused enam ammu nii olulised. Ametikohad on muutunud oluliselt hajusamateks ning oskuste ja pädevuste põhisteks. Ka kõige traditsioonilisemad ametikohad peavad arvestama projektipõhisusega ning pideva erialase enesetäiendamisega. Seepärast ei maksa kindlasti karta tööelus sammu või kahte tagasi astuda, see võib olla hoopis hea platvorm tulevasteks väga põnevateks ning erialaselt hoopis üllatavateks tegemisteks.

Ühel hetkel peab kahtlemine ja kartus otsa saama ja kusagilt peab alustama, väikeste sammudega ja eesmärgistatult edasi minema. Suurema unistuse võiks endale kasvõi toa seinale raami sisse panna, et Su südamesoov ja helesinine unistus ennast koguaeg meelde tuletaks ja selle nimel pingutama sunniks. Eesmärgid ei pea olema korraga suured, jõukohaste ülesannetena on need hea endale näiteks märkmikusse või kalendrisse ülesse märkida. Kui vähegi saab, siis ka näiteks ajalimiit endale kehtestada, mis tulemust kindlamini saavutada aitaks. Kui vahe-eesmärkide saavutamiseks on võimalik kasutada kellegi abi, siis mõtle läbi ja kirjuta ülesse enne kui vajalike inimeste poole pöördud. Läbi mõtlemine ja kirja panek aitab paremini kaardistada nii hetkeolukorda kui ka hiljem protsesse analüüsida, mis sai hästi ja mida oleks saanud paremini. Kui vajad mingi uue oskuse õppimiseks näiteks koolitust, siis võib olla palju abi ka mõne spetsialisti juurde õpipoisiks või praktikandiks minekust. Vahel annab selline kõrvalt vaatamine hea arusaama, kas see on ikka just see, mida Sul vaja on või pead enda soove natuke korrigeerima.

Kui kõik oskused ja pädevused on kaardistatud, on selle pinnalt väga lihtne endale visualiseerida edasisi soove, tehtud eneseanalüüs annab enesekindlust ja tõstab teadlikkust kogu sellest „seljakotist“, mida Sa aastatega kogunud oled. Ja muud ei olegi, lihtsalt tuleb proovida. Kes ei riski, see šampust ei joo.

Karjäärinõustajate Ühingu meilikasti tuleb aeg-ajalt kirju oma tööelu muuta soovivatelt inimestelt. On olnud juriste, on olnud õpetajaid, on olnud ka üks tema enda sõnul patoloogiline bürokraat, kes ihkas lindude ja liblikate keskele ja oli valmis kõikidest nutiseadmetest lõplikult loobuma. Suuname nad kõik professionaalide juurde, kes aitavad selle segaduse lahti harutada ja uute võimalustega edasi minna. Olen veendunud, et neil kõikidel läheb väga hästi, nad on leidnud omale meelepärase valdkonna ja teevad silmade särades midagi väga ägedat. Kui mõnel aga esimese korraga kõik kohe ei õnnestunud, siis pole ka sellest midagi, tuleb aga jälle laua taha istuda, panna kirja kõik mõtted, soovid, vead ja edulood ja proovida uuesti. Elu on lõputu võimaluste allikas, käi ringi avatud silmadega ja haara lahedatest võimalustest kinni. Kunagi ei tea, millise nurga taga on just Sinu karjääriõnn peidus. Edu!

Aiki Pärle

Eesti Karjäärinõustajate Ühingu esinaine, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor lektor

Artikkel ilmus ajakirja Mari 2017. aasta märtsi numbris.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga